Ma võiks arvata, et 3.kuupäev on minu elus maagilise tähendusega. Mu abikaasal on 3.juulil sünnipäev, me abiellusime 3.juulil, meie vanem poeg on sündinud 3.aprillil. Kui nüüd aga edasi mõelda, siis hakkab sellest kuupäevast minu jaoks kuidagi erilise tähendusega number saama. 3. juulil on sündinud ka minu sõbranna kõige noorem tütar (kolmas tütar !) ja just tema sünnipäeva tähistades sai lõpuks täide minna ka üks minu unistus: olla pulmas fotograaf. Just selle armsa tüdrukutirtsu sünnipäeval laste mängutoas laua taga kohtusime üle aastate kursaõega, kes samuti hobikorras fotograafiaga tegeleb ning kelle abikaasa on pulmaisa. Mari-Liis on käinud oma Hannesega paljudes pulmades kaasas ja pildistanud erilisi hetki hobikorras, jäädvustanud imelisi kaadreid ja tekitanud portfoolio pruutpaaridest ja pulmapidudest. Ja sealsamas sünnipäeva lauas tekkis meil klapp ja otsustasime järgmise pulma koos pildistada, tema kui ametlikult fotograaf ja mina kui abikäsi ja moraalne tugi, taustajõud, sain võimaluse selle kõik kaasa teha.
Dream team Kõltsu mõisas: mina, Hannes Lents ja Mari-Liis Lents.
Olen tegelenud fotograafiaga juba umbes 8 aastat, vahelduva eduga põhitöö ja muu elu kõrvalt. See on midagi, mis tuleb ikka ja jälle mu juurde mingisuguse huvitava hetke või sündmuse kaudu jälle tagasi. Pean vist lausa ütlema aitäh COVID-19-le,sest tänu sellele kriisile olen ma nüüd lõpuks sellel teel, kus oleksin ehk pidanud olema juba ammu: MA TÄIDAN OMA UNISTUSI!
Siinkohal ma pean ütlema,et olen ülimalt õnnelik kõigi nende inimeste üle, kes mu eluteele on sattunud. Ma alles nüüd saan aru ja olen hakanud uskuma, et juhuseid pole olemas ja kõik siin elus on ette määratud. Iga inimene õpetab ja temaga koos veedetud aeg on elu ülikool, isegi kui saame valusaid õppetunde, on see kõik meile vajalik ja aitab elus edasi.
Endasse tuleb uskuda ja julgeda öelda seda, mis südamel. Tuleb usaldada oma sisetunnet ja unistama peab suurelt! PEAB! Unistamine on edasiviiv jõud! Isegi kui need unistused tunduvad,et võivadki jääda saladuseks ning ei pruugi kunagi täituda, siis unistades on vähemalt võimalus, et äkki kuidagi siiski….
A ja A pulmapäev.
Ma olen nii rõõmus, et usaldasite mind jäädvustama Teie päeva erilisi hetki. Uskuge mind, Teie südamed laulsid sellel päeval õnnest, aga minu süda ei laulnud selle võimaluse eest mitte vähem!
Päev oli pikk, ilupildistamisele imelises Jaapani aias järgnes laulatus Kaarli kirikus ning pulmapidu Kõltsu mõisas. Meie sõitsime kodu poole alles öösel kell 2 (enne kodu poole asumist otsisime mererannast kuuvalgel Mari-Liisi kaotatud telefoni),aga ma ei tundnud kordagi selle päeva jooksul,et ma olen väsinud! Mu silmad põlesid ja mu hääl värises, sest ma tundsin, et lõpuks ma saan ometi teha seda, milles tunnen ära oma kutsumuse.
Pulmad…
Pulmades on minu jaoks mingisugune võlu ja maagia. Õhus on armastus,austus, siirus, õnn. Pulmades on nii palju ilu ja headust. Justkui oleks Alice Imedemaale ära eksinud. Pidage mind hulluks, aga mina saan pulmadest mingisuguse postiivse laengu ja uue hingamise. Olla seal “mullis ” sees ja tunda neid erilisi emotsioone, see on see, mida ma naudin. Ja muidugi pruutpaar! Pruutpaar on alati ilus, olenemata rõivanumbri suurusest mida nad kannavad või kortudest, mis aastatega kogunenud on. Lihtsalt ilusad!
Iga pulm on eriline,omanäoline. Kahte samasugust pole olemas,nagu pole olemas ka kahte samasugust pruuti või pruutpaari (muidugi kaksikute pulma pildistada oleks ka huvitav ). Põnev on vaadata, mida pruutpaar oluliseks peab ,millised inimesed nende ümber sellel olulisel päeval on kogunenud, kuidas üksteisest hoolitakse ja ühist aega nauditakse. Võibolla olen ma liiga sinisilmne ja püüan näha inimestes ainut head? Olles töötanud 15 aastat hambaarstina, nähes nii palju valu ja hirmu ja kannatamist ning seda ka laste seas, siis ilmselt mõistate mind, miks ma kõike pulmaga seonduvat läbi roosade prillide näen!
Esimene pulm, mida ma oma elus üldse mäletan, oli mu noorima tädi pulm. Olin seal lilleneiu, mulle õmmeldi ekstra uhked rahvariided ja ma tantsisin lokkide lehvides varajaste hommikutundideni suures kultuurimajas. Valgetel põlvikutel olid tutid ka! Hiljuti vaatasime just mu kadunud vanaema aias õunapuude all pildialbumit ning seal meenus mulle ka teinegi pulm, mu onu pulm, kus oli samuti au lilleneiu olla. Need olid lapsepõlves erilised hetked ja võibolla on just sealt pärit need muinasjutulised mälestused ja see ovatsioone tekitav tunne. Ma ei tea. Kahe inimese vaheline usaldus ja austus , soov elu jagada on lihtsalt midagi nii erilist . See kajastub ka fotodele, seda kõike on nii hea jäädvustada ja fotode vahendusel edasi anda.
Kas pole nii?
Olen elus esimest korda töötu! Päris ametlikult ja häbenemata. Ja ma tunnen, et mul on selle üle ka hea meel. Aitäh COVID-19! Mu elu muutus viisil, milliseks see ilma koroona kriisita ilmselt poleks muutunud, või siis vähemalt poleks seda juhtunud veel niipea.
Olen alati arvanud, et mul on selgeks õpitud hea amet ja mul on tänu sellele alati leib laual…aga vot elu tahab teistmoodi.
Kirjutades praegu ettevõtluskoolitusel oma äriplaani, tunnen, et see kõik ongi päriselt võimalik. Inimene võib oma elus teha kannapöörde, eriti kui ta ise usub sellesse! Mina usun, et minust saab hea fotograaf, ma kavatsen selle nimel palju vaeva näha ja võitlen enda koha eest siin päikese all! See teeb mind õnnelikumaks, rahulolevamaks ja paremaks inimeseks.
Ja mis puutub sellesse 3.ndasse kuupäeva, siis minu esimene ametlik pruutpaari pildistamine peaks ka aset leidma just 3ndal kuupäeval järgmisel suvel.
MA OLEN ELULE TÄNULIK!
