Aprill kui tõsine challenge
Jah, aprill on olnud minu jaoks tõsine väljakutsete kuu!
#april100kmchallenge tuleb tegelikult sellest, et osalesin koos paljude teistega väljakutses, milles pidi aprilli kuu jooksul läbima 100 km joostes. Ei olnud ettekirjutusi, et jookse 10 km korraga või läbi distants 10 korraga. Minul juhtus aga just nii, et 10 korraga sai 100 km läbitud ja veel viimasel aprillikuu õhtul, kui teised volbrilõkkeid süütasid, higistasin mina viimaseid challengeí kilomeetreid läbida 🙂
Motivatsiooni oli, vahepeal pidi ennast aga ka sundima, distsipliin aitas selle väljakutse siiski võidukalt lõpule viia. Lisaks sai veedetud kvaliteetaega perega erinevates Eestimaa kaunites kohtades sporti harrastades tänu sellele veel rohkem.
Aga….mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Joosta mulle meeldib ja jooksen ka edaspidi. Selle aasta aprill ilmselt jääb mulle siiski teistel põhjustel eredamalt meelde……
Aprilli alguses olin ma kõrgepalgaline töötaja, tegin tööd kodukontoris, jagasin ennast töö ja laste vahel ning olin superwoman (kokk, õpetaja, treener, koristaja jne). Olin ka elu pikimal haiguslehel, mille ajal suutsin tööasjadest ennast totaalselt välja lülitada. I-le täpp tuli aga aprilli viimasel päeval, kui sain teate, et olen edasipidi töötu. Juhuuuu! Aprill, challenge missugune eks?!
Pean aga ära märkima, et ma pole kunagi olnud eluga nii rahul nagu täna, maikuu esimestel päevadel!!!
Jooksurajal on mul alati kaasas muusika!
Tänu sellele töökohale ja ilmselt ka suures osas tänu COVID-19st tulenevast eriolukorrast ning elukorralduse muutustest , vajasin ma restarti! Keha ei kuulanud mind enam, suutsin maha pillata ja ära lõhkuda paari nädala jooksul uskumatu hulga nõusid (kuigi killud pidid ju õnne tooma?). Vaim oli nii väsinud, et ka kõige lihtsamad asjad osutusid liiga keerulisteks mõista ning teostada. Oi kui palju pisaraid ja kurbust ma enda seest välja nutsin.
Ja nii ma siis aja maha võtma pidingi. Käisin palju looduses ning 100 km läbimise väljakutse andis selleks mulle just nüüd hea võimaluse minna metsa, matkarajale ja olla palju ka üksi ning mõelda “pea selgeks”. Hakkasin asjadele hoopis teise nurga alt vaatama ja nii palju sai selgemaks. Ma olin elanud nagu silmaklappidega, nägin asju ainult ühest vaatenurgast, sest muudest vaatenurkadest “vaatamiseks” mul lihtsalt polnud aega. Mida rohkem mul omaette olemise aega oli ja mida rohkem ma looduses viibisin, seda paremini ma ennast tundsin. Seda märgati ka kodus ja ma sain aru, et nii nagu minu suur lemmik Tiina Tiitus on öelnud: “Naine on kodu süda, kui naisel on kõik hästi, siis on kõigil hea kodus olla”, see peabki paika!
Ma sain lõpuks võimaluse tegeleda hobidega, mis panevad minu silmades ja hinges tulukesed põlema ja mis annavad mulle mu sära! Ma armastan loometööd ja ma PEAN saama sellega tegeleda, et ma ennast hästi tunneksin. Ma vajan ka muusikat, kuulan alati maalides kõrvaklappidest oma lemmikuid ja see, kuidas ma selle käigus lõõgastun, paneb teised kodus tihti muigama. Mul oleksid nagu tiivad!!!
Ma olen saanud hakata teostama oma ammuseid ideid, erinevad olukorrad lahenevad justkui iseenesest. Mulle on hakanud helistama inimesed, kellega kunagi olen ühel või teisel põhjusel suhelnud ning see on nii südantsoojendav, et olen neil endiselt meeles. Kiidusõnu minu tegemiste kohta on tulnud ka võõrastelt inimestelt ja see annab meeletu poweri edasi minna!
Üks minu lemmik koht aja maha võtmiseks juba aastaid
Mulle on alati meeldinud luksus (vähemalt olen ma nii alati arvanud)! Ilusad ja silmapaistvad riided, uhked autod, kallid restoranid. Tegelikult praeguseks olen ma aru saanud, et ma ei vaja seda!!! Ma võiksin vabalt elada maal, kasvatada oma peenardel maitsetaimi ja täita oma aeda lilledega. Ütlesin kunagi noorena emale, et kui mul peaks tulevikus olema aed, siis seal kasvaksid ainult kaks kadakat ja kolm kivi. Noh, need kes mind tunnevad, saaksid praegu kõhutäie naerda ilmselt 🙂 Ma tunnen, et kui mul on aega ja mu ümber on loodus oma iluga, olen ma parem inimene. Suudan olla palju parem kaaslane, parem ema, parem õpetaja. Ma suudan isegi rahulikult sisse ja välja hingata 🙂 Ma oskan nautida aega ja perega koos olemist, lihtsalt OLEMIST!
Ma pole kunagi pannud tähele, kui lahedalt mu lapsed arenevad! Jah ma olen alati nende kõrval olnud, käinud võistlustel ja esinemistel, püüdnud kuulata muresid ja proovinud olla parim ema. Selle aprillis koosoldud aja jooksul olen ma näinud nendes hoopis teistsuguseid külgi. Me oleme koos õppinud süüa tegema, me oleme uurinud loodust ning saanud selgeks tohutult Eestis elavaid linnuliike. Ma olen hakanud veel paremini mõistma, millised mu lapsed TEGELIKULT on. Nad on nii erinevad, nad on uskumatud isiksused. Neil on lahe huumorisoon ja nad on väga kannatlikud, sest nad on elanud koos minuga. Kõige parem tunne on see, et ma näen, kuidas nad mind tegelikult austavad ja minust hoolivad (kuigi on ka hetki, kus ma vastupidist arvan :)). Meil on nüüd palju rohkem lähedust. Me räägime palju rohkem ja kuulan vahel lausa suud lahti unustades nende arusaamist maailma asjadest.
Samuti olen ma mõistnud nüüd, kui palju mul on vedanud elus sõprade ja perekonnaga (pean siinkohal silmas siis vanemaid ja venda ning nende lähedasi). Mul on alati olnud toetus lähedastelt. Mu parim sõbranna on andnud mulle ka praegu seoses minu hobidega nii toredaid ideid ja vend on tulnud mulle appi mu ammuse unistuse täitmisega. Lapsed vaatavad õhates mu portselani maalinguid ja kiidavad. Ja seda kõike on niiiiiii hea tunda, näha, kuulda.
Ma olen õnnelik!!!
Minu uhkus, minu lapsed.
Ma ei ole ammu ennast tundnud nii “elus”! Hoolimata eriolukorrast ja süngetest teadmatuse pilvedest.
Mul on olnud elus nii palju unistusi, mida ma just praegu olen saanud hakata otsast täitma! Ja ma jätkan sellega!
Ma olen saanud looduselt ja vabaduselt tiivad, mul on jõudu ja energiat olla lõpuks mina ise!
Minu sees pole hirmu tuleviku ees, sest ma olen lõpuks jõudnud arusaamisele, et ainult mina ise saan selle kujundada selliseks, nagu alati olen unistanud. Suur osa sellest on mul ju tegelikult juba ammu olemas, mul lihtsalt pole olnud aega seda märgata ja hinnata. Nüüd kui ma saan jälle normaalselt sisse ja välja hingata, lähen ma oma eluga samm haaval edasi ja just nende unistuste täitmise poole, mis siiamaani suuresti unistused vaid on olnudki.
Ja ma võlgnen “silmade avamise” eest tänu nii paljudele! Aitäh teile, kes te olete mu elus olemas olnud, kes te olete tulnud, läinud või jäänud. Iga inimene meie teel annab midagi, õpetab midagi ning tihtipeale me saame sellest aru alles palju hiljem. Minul on olnud selliseid “õpetajaid” kuhjaga. Ja ma saan olla selle eest ainult tänulik!
